Rakvere aukodanik Edith Kotka-Nyman
Edith Kotka-Nyman (4. mai 1932 Tallinn – 7. aprill 2017 Stockholm) oli Rakvere hea tahte saadik, kes panustas pikki aastaid Rakvere ja Rootsi Sigtuna kommuuni vaheliste tihedate ja viljakate koostöösidemete loomisesse pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist, õpetas eesti keelt ning tutvustas Eesti ja Rakvere kultuuri- ja ajalugu.
Edith Kotka sündis 1932. aastal Tallinnas, kuid tema lapsepõlv möödus Rakveres. Siin elas ta koos oma vanema õe ja vanematega kuni 8. eluaastani. Isa töötas Viru maavalitsuses ja neil oli maavalitsuse lähedal väike maja. Oma esimese kooliaasta veetis Edith Rakvere Pika tänava koolis. Aastal 1940 algasid rahutused ja Edithi isa vallandati Viru maavalitsusest. Edith kirjeldas seda elavalt, kuis 24. septembri vihmasel teisipäeval kolis nende perekond oma Rakvere kodust ära Pärnusse vanaema juurde. Kuid peagi hakati ka Pärnut pommitama ja linn langes sakslaste kätte. Uue ärevuse kerkides otsustasid Edithi vanemad perega Rootsi põgeneda. 1944. aastal võttis Kuressaarest neid peale Saksa lipuga kalastuslaev Helena, mis Rootsile lähenedes muutis lipu sinimustvalgeks. Lahkumine kodumaalt oli kurb nii põgenikele kui ka neile, kes neist maha jäid. Teadamatus. Vaevu pääseti Rootsi, sest merel oli olnud suur torm, mis murdis nende laeva masti ja mattis lainetesse väiksemad paadid silmapiirilt. Edith oli 12-aastane, kui tema ja ta pere asusid elama Rootsi põgenikelaagris Enköplingu tennisehallis. Põgenike lapsed saadeti kooli, ilma et nad oleksid osanud sõnagi rootsi keelt. Järgmiseks suveks oli Edithi isa saanud tööle ning korteri Uppsalas. Veel kaua kartis Edith pommitamist ja tõmbas küüru iga kord, kui Uppsala lennubaasi lennuk mööda lendas.
1952. aastal asus Edith Kotka õppima Stockholmi gümnaasiumis ning jätkas pärast selle lõpetamist õpinguid Stockholmi ülikooli tarbekunstiteaduskonnas kunstiajaloo ja prantsuse keele erialal. Ülikooli lõpetas ta joonistamisõpetaja kutsega ja asus tööle Uppsalas.
1960. aastal abiellus Edith Einar Nymaniga, Kuivajõelt eestirootsi soost pärit mehega, kes jäi tema kõrvale oma surmani 1997. aastal. Perest on kasvanud kolm last.
Aastast 1964 töötas Edith joonistamisõpetajana Märstas, kuid õpetas ka eesti keelt 6 valla eesti perede lastele.
1974. aastal alustas Edith Kotka-Nyman uuesti õpinguid ülikoolis, mille lõpetades sai ta eesti keele õpetaja kutse. Pärast seda õpetas ta lastele eesti keelt veel 13 aastat.
1993. aastast töötas Edith Eesti Komitee sekretärina, tegeledes nii raamatukogunduse, tõlkimise kui ka keelealase nõustamisega. Tuntud on tema eesti ajaloo ja kultuuriloo kursused kõigile huvilistele, aga ka eesti keele kursused rootslastele. Aastate vältel olid tema maja uksed avatud paljudele külalistele Eestist ja tema tööd inimestevaheliste kontaktide vahendamisel on võimatu üle hinnata.
Alates 1990. aastast oli Edith Kotka Nyman taas seotud Rakverega, mil loodi sõprussidemed Rakvere linna ja Sigtuna kommuuni vahel. Edith osales aastaid aktiivselt Sigtuna – Rakvere sõprusseltsi esinaisena. Ta oli tõlk ja giid, sõpruslinna eesti keele õpetaja ja eesti kultuuriloengute pidaja, Rakvere ajaloo väsimatu tutvustaja, elav kontakt kahe linna inimeste vahel.
Edith Kotka-Nyman on koostöös Mare Aadliga andnud Rootsis välja eesti keele õpiku "Samm-sammult I-II" ja eesti keele lugemiku "Eesti kirjanduse radadel".
Rakvere aukodaniku nimetuse pälvis Edith Kotka-Nyman 1998. aastal oma silmapaistvalt viljaka ning väsimatu töö eest eesti keele õpetamisel kui ka Eesti ja Rakvere kultuuriloo tutvustamise ning kontaktide vahendamise eest.
Pika tänava väljakul (Pikk 22) asub Edith Kotka-Nymani auks loodud skulptuuriansambel, mille autorid on skulptor Gea Sibola Hansen ja arhitekt Mai Šein. Skulptuuriansambel räägib loo Edithi lahkumisest kodulinnast Rakverest kui ka tagasitulekust, vallimäe ääres veedetud lapsepõlvest, kooliteest Pika tänava algkooli kui ka rännakutest.
